paar päeva tagasi lebas kooli juures surnud tuvi. lindudel vist üldse kombeks matusetalitlusteks koheselt valmistuda ning lebas seal nagu surnud suleline ikka- tiivad tihedalt külgedel, kõverdatud sünkroonis jalad taeva poole suunatud.
järgmisel päeval olid alles ainult väiksemad suled ning üks jalg. loodus miskit raisku ei lase, mõtlesin.
sama oleks võinud mõtelda täna, kui käisin kolmekordse (vms) näituse avamisel ja siis kui tegin koos kaisa eichega pilti. naisterahvas on võluv kui ilmub kohale valges limusiinis, turvamehe poolt saadetuna ning pakub kõigile soovijatele võimalust koos fotograafile poseerida.
miks seda sellistel kordadel mõtelda võiks on juba ammu mõttelõngast kadunud. vms.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar